Eesti Püsimetsaühistu tegi Keskkonnaagentuurile päringu avaldada SMI alusandmed. Keskkonnaagentuur keeldus sellest. Terje-Liisa Põvvat’i (Päästame Eesti Metsad MTÜ) abiga koostasime vaide Andmekaitse Inspektsioonile. Andmekaitseinspektsioon leidis, et Keskkonnaagentuuril ei ole alust andmete avaldamisest keelduda ning määras uueks vastamise tähtajaks 21. detsembri.
Miks me neid andmeid nõudsime?
1) Ülehinnatud hektaritagavara
Juurdekasvu arvutuse aluseks on keskmine hektaritagavara. Hektaritagavara ja boniteedi müstilisest suurenemisest on kirjutanud Lembit Maamets Eesti Looduse 6/2020 väljaandes. L. Maamets toob välja, et kui 1973 aastal kuulus ainult 10,5% kuusikutest Ia ja I boniteediklassi, siis tänapäeval haaravad Ia ja I boniteediklassi kuusikud SMI andmetel enda alla 77% kuusikute üldpindalast.
Sarnaselt on kasvanud kuusikute hektaritagavara. Tavametsakorralduse andmetel on kuusikute keskmine hektaritagavara olnud viimastel aastakümnetel umbkaudu 180 tm, kuid SMI andmetel umbes 25% suurem e. 250 tm. Selle jaoks, et metsa keskmine hektaritagavara saaks olla 250 tm/ha, peab SMI andmetel raieküpse metsa hektaritagavara olema 343 tm/ha. Samas on RMK keskmine väljaraie ligikaudu 253 tm / ha. Vahe on üle 30%.
2) Lühike perspektiiv
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp selgitas 30. oktoobri Ülle Harju Postimehe artiklis, et Eesti raiemahud on pikas perspektiivis jätkusuutlikud, kuna pikk perspektiiv metsanduses on 10 aastat.
3) Keskmine raievanus on langenud.
MAK2030 jaoks tehtud arvutuskäigus „Uuendusraie arvutus Eesti riikliku metsanduse arvestuskava koostamise toetamiseks“ on Enn Pärt toonud Tabelis 6 välja tegelikud keskmised uuendusraie vanused. Kõrvutades neid Metsaseaduses tooduga, on näha, et näiteks 1A boniteedi männikuid raiutakse seaduses ettenähtud 90 aasta vanuse asemel keskmiselt 60 aasta vanuselt.
Lühem raiering mõistagi võimaldab suuremat raiemahtu.
Mis probleemi Eesti Püsimetsaühistu lahendab?
Kui tänast puidutööstuse soovitud raiemahtu pikendada 10-15 aasta peale, siis ei jää meile raievanusest vanemat metsa enam majandatavale metsamaale alles. Kõik asjaosalised teavad seda, nii Keskkonnaagentuur, Keskkonnaministeerium, RMK kui ka puidutööstuse esindajad – see ongi ju tööstuse poolt soovitud tulemus: mets on „hästi“ majandatud. Ando Eelmaa suu läbi esitatud puidutööstuse nägemus Eesti metsadest on senisest veelgi lühem raiering. Seega kujunevad Eesti metsad kiiresti ümber: peagi näeme siin vaid kuni 60-70aastaseid männikuid ja kuusikuid, kuni 40-50aastaseid kaasikuid ja paarikümne aasta vanuseid lepikuid ja haavikuid.
Puidutööstus ütleb seepeale, et metsa peabki majandama ja kaitsealad on ju meil olemas. Probleem seisneb selles, et sellise stsenaariumi puhul raiume me välja ka enamuse kõrge loodusväärtusega metsast.
Raiest kaitstud e. range kaitse all olevat metsa on meil 14% kogu metsamaast ning ainult veerand sellest on täna raievanusest vanem mets. Teisisõnu: täna on rangelt kaitstud aladel raievanusest vanemat metsa alla 4% kogu metsamaa pindalast. Tänaste raiemahtude jätkudest majandatavale metsamaale raievanusest vanemat metsa ei jää (vt. joonis: vaid 10 aasta möödudes aastal võib raievanusest vanemat metsa olla järel vaid 5,1% kogu metsamaast).
Kõrge elurikkusega loodusmetsa on meil ainult 1,5-2%; umbes pool sellest on selle 4% sees, mis on kaitstud, ja umbes pool on majandataval metsamaal: ja selle me tänase olukorra jätkudes ka järgmise 10-15 aastaga välja raiume.
Forestly ja Püsimetsaühistu eesmärk ongi kaitsta eelkõige seda 2-5% kõrge loodusväärtusega metsast. Kuna see protsent on nii väike, siis selles valguses on täiesti arusaamatu. miks RMK varjab KAH alasid või miks Kristel Järve Keskkonnaministeeriumist pajatab meile Eesti looduskaitse eduloost, samal ajal kui me oleme välja raiumas seda paari protsenti metsast, mida kindlasti kaitsma peaks.
Mõistagi peab metsa majandama: ei ole kohanud ühtegi looduskaitsjat, kes vastupidist arvaks. Kahjuks ei ole Ayn Randi nn objektivismist tõukuv idee, et ettevõtja ise teeb ja vastutab (ilma riigipoolsete, või veelgi parem: riikideüleste, piiranguteta), kuskil maailmas ressursipõhises majanduses häid tulemusi andnud. Nii, nagu karusloomakasvatuses või lihatööstuses muudetakse loom tooraineks ja temaga käitutakse vastavalt, on ka puidutööstuse tooraineks mets koos kogu elurikkusega, mitte metsast saadav puit. On oluline mõista, et mets on tooraineks, mitte puit, sest täna räägivad pelletitööstuse eestkõnelejad meile, kuidas biomassi kasutamisega saab ära hoida lähenevat kliimakatastroofi. Senimaani, kuni pelleteid tehakse tootmisjääkidest, saepurust, võsast ja raiejäätmetest, peab see argument paika: erinevalt kivisöest või naftast, biomass taastub ja seob kasvades sama koguse süsinikku kui selle põletamisel atmosfääri pääses. Täna aga on sellise tooraine osakaal pelletitööstuses langenud umbes pooleni ja teine pool tuleb metsast raiutavast puidust. Väga raske on nõustuda argumendiga, et elurikkust ahju ajades on võimalik kliimakatastroofi ära hoida: kogu võitlus just elurikkuse ja elupaikade säilitamise nimel ju käibki: inimene liigina saab ka 3 kraadi soojemas kliimas hakkama.
Niisiis käib jutt eelkõige 2-5% kõrge loodusväärtusega metsamaast. Selles valguses on täiesti arusaamatu RMK ja Keskkonnaministeeriumi läbiv soov varjata näiteks KAH alasid, varjata pärandkultuuri ja hiiete kaardikihti, mõelda välja takistusi potentsiaalselt kõrge elurikkusega metsatukkade kaardistamiseks jne.
Mattias Luha, Eesti Püsimetsaühistu, 14. dets. 2020